Jalutama läinud ja 260 päevaks varjupaika sattunud Patu naudib nüüd taas armastavat kodu

Meie postkasti potsatas üks hästi vahva looke, mille saatis meile armas Johanna ning mille peakangelaseks on tegelane nimega Patu. Kui koerusi teeb, siis Pätu. 🙂 Kohe tutvume temaga pisut lähemalt!

Patul oli kunagi oma kodu ja keegi, kes teda paitas. Ehk isegi üks kass, sest patu hakkab nutma, kui kassid küüru selga tõmbavad ja temaga mängida ei taha.

Siis läks Patu aga üksi jalutama, isepäine nagu ta on. Kuna üksi oli igav, siis leidis Patu endale jalutamiseks sõbra. Ei ole teada kui kaua nad nõnda jalutasid, aga lõpuks jäid nad kellelegi silma ja jõuti otsapidi Tartu koduta loomade varjupaika.

Sõbrale tulid tema omanikud järele, Patule ei tulnud aga tükk aega kedagi järele. Ta ootas seal 260 päeva, muutudes üha kurvemaks ja trullakamaks.

Johanna pere oli juba pikemat aega koera soovinud, aga üürikorterisse karvaseid kaaslaseid kahjuks ei lubatud. Nõnda sündiski otsus, et päris oma kodusse kolides pakutakse kodu ka mõnele varjupaiga koerale.

Kuna Johanna on ametilt õpetaja, siis otsustati endale koer võtta kevadvaheajal. Nii on aega teineteisega tutvuda ja sisse elada. 2020 aasta kevadvaheaeg algas eriolukorra tõttu varem ja kestis kauem.

“Kui me varjupaiga kodulehel tema pilti nägime, siis oli see armastus esimesest silmapilgust. Läksime temaga jalutama ja kui auto poleks varjupaiga ees seisnud, siis oleksime otse koju jalutanud. Nõnda saidki alguse meie kaisutused ja seiklused.” jutustas Koeradkuubis portaalile Johanna.



“Me ütleme kogu aeg, et võitsime jackpoti. Me võtsime varjupaigast täiskasvanud koera, kelle kohta me tegelikult midagi ei teadnud. Aga meil on tunne, nagu oleks Patu kogu aeg meiega olnud ja ta oleks justkui meie jaoks kuskil loodud.”

“Ta on südikas ja julge, armastav ja mänguhimuline. Keegi ei aja meid naerma nii nagu tema. Keegi teine ei viiks meid vihmaga matkama.”

Patu armastab väga magada, süüa, hiirte urgudes kaevata. Patule ei ole keegi öelnud, et ta ei ole suurest jahikoerte soost, see aga ei takista jänesele järele jooksmist või solvumist, kui tal ei lubata metskitse kiusata. Aga krõbinad lahendavad kõik tülid, see on ju siililegi selge!

Kutsume siinkohal üles ka kõiki teisi koeraarmastajaid julgelt meiega oma lugusid jagama e-mailil meielugu@koeradkuubis.ee 🙂

Kajastame koeradkuubis lehel erinevaid armsaid/põnevaid/südantsoendavaid lugusid just meie oma Eesti kutsudest! Nende lugudega soovime inspireerida veelgi rohkem inimesi nendele armsatele tegelastele kodu pakkuma.

Kas päästsite oma sõbra halvimast ja näitasite maailmale, et kutsas on veel eluvaimu, kui teised seda enam ei uskunud? Või päästis äkki tema hoopis teid? Kas teie teed oma lemmikuga põimusid huvitaval või omapärasel moel? Kas käisite oma lemmikuga mõnel ägedal või ebatavalisel reisil? Või on teie kutsa lihtsalt ilus, lahe või omapärane kutt, kelle iseloomust, seiklustest või tegemistest pajatada võiks?

Need on vaid mõned näiteid sellest milliseid lugusid meile saata võib, aga kirjutada võib ABSOLUUTSELT kõigest! 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga