Koerad kasvavad üles palju kiiremini kui inimesed, mis tähendab, et meie karvased kaaslased ei ela sageli kahjuks nii kaua kui nende omanikud. Aga kui kaua siis tavaliselt koerad elavad?
Ajakirjas Scientific Reports 2022. aasta aprillis avaldatud uuringu kohaselt võib koera eluiga suuresti sõltuda tema tõust. Analüüsides enam kui 30 000 aastatel 2016-2020 siit ilmast lahkunud koera vanust, arvutasid Inglismaa teadlased välja 18 tõu keskmise eluea.
Koerte keskmiseks eeldatavaks elueaks leiti olevat 11.2 aastat, kuid nagu eelnevalt mainitud, siis eluead varieerusid tõuti.
“Tõugude loomine umbes 150 aastat tagasi võimaldas koerakasvatajatel mängida rolli selles, kuidas me koerte keha kujundada võiksime” sõnas uuringu vanemautor dr Dan O’Neill, kes töötab Inglismaal Hertfordshire’is asuva Kuningliku Veterinaarkolledži veterinaari ning epidemioloogina.
Arvestades, et paljudel neist koertest ei olnud enam tööülessandeid nagu karjatamine, millegi toomine või valvamine, siis ei olnud hea tervise nõue uute tõugude loomisel enam piiranguks, märkis ta.
Teadlased leidsid, et väiksestel koertel oli pikem eluiga kui suurematel koertel.
“Väikeste koerte oodatava eluea eelis on tegelikult vastuolus loodusliku maailma eluea põhireeglitega, kus väiksemad liigid elavad üldiselt lühemat elu kui suuremat liigid” sõnas O’Neill.
“Hiir võib elada üks-kaks aastat, samas kui elevant võib elada 60 kuni 70 aastat.”
Üks võimalik seletus asjale on see, et väikesed koerad mitte ei ela kauem, vaid suuremad tõud elavad lihtsalt lühem. O’Neill ütles, et aretamine võis endaga kaasa tuua suured tõud, mis kasvavad eelkäijatega võrreldes väga kiires tempos, mis võib varakult vallandada selliseid haigusi nagu osteoartiit ning vähk.
Lisaks on Inglismaal 90% koerte surmajuhtumitest seotud eutanaasiaga, nii et nende eluiga on “suurel määral mõjutatud inimeste otsustusvõimest” ütles O’Neill. Ta märkis, et suuremate koerte tõugude eest hoolitsemine, kui nad on liikumisõimetud, võib olla keerulisem kui väiksemate tõugude eest hoolitsemine. Samuti võib ka suurema koera ravi osutuda kallimaks kui väikse oma.
Teadlased leidsid ka, et segavereliste koerte eluiga oli 11,9 aastat, mis on umbes 6 kuud rohkem kui kogu rühma keskmine. See vastab varasematele uuringutele, mis viitavad sellele, et segaverelised koerad on sageli tervemad kui tõukoerad. Emased koerad elasid üldiselt kauem kui isased koerad, kuigi see võis samuti sõltuvalt tõust varieeruda.
Pikema elueaga on seotud ka kastreerimine. Võimalik, et selle tõttu, et seda seostatakse sageli suurema omaniku kohusetundega ning üleüldise hooldamisvõimega. Samuti võib see vähendada või kõrvaldada mitmeid reproduktiivorganite ja hormoonidega seotud terviseprobleeme nagu kasvajad.
Kokkuvõttes leidsid teadlased, et Jack Russeli terjerite oodatav eluiga oli kõrgeim, 12.7 aastat, samas kui prantsuse buldogidel oli madalaim eluiga – 4.5 aastat.
“Kahjuks kuigi paljud tõud säilitasid oma põhilise tervisliku kehakuju – näiteks labradori retriiver – siis mitmed teised tõud aretati ekstreemsete kehakujudeni – nagu näiteks inglise buldog” ütles O’Neill.
Varsti pärast seda, kui aretus tekitas need suured füüsilised erinevused, hakkasid ilmnema nende äärmuslike kehakujudega seotud tõsised terviseprobleemid” ütles ta.
Jack Russeli terjerid võivad elada kauem kui teised tõud, kuna väiksemad koerad elavad kauem, ütles O’Neill. Lisaks ei aretatud neil ebatavalist kehakuju, mis võiks piirata nende üldist tervist.
“Need väikesed koerad aretati vastupidavaks ja said kasu sellest, et nad ei olnud sunnitud vastama eelnevalt määratletud tõustandardile” ütles O’Neill. “Põhimõtteliselt on tegemist arhetüüpsete tervete väikeste perekoertega.”
O’Neill ütles, et ka teistel pika eluaega koertel on kehakujud, mis sarnanevad nendega lähedalt seotud metsloomadele nagu hundid, koiotid ja rebased, kelle evolutsiooniline jõud on tõenäoliselt kujundanud just ellujäämiseks ning hea tervise eesmärgil. Näiteks oli Yorkshire terjerite keskmine eluiga 12.5 aastat, bordercolliede puhul 12.1 aastat ning springerspanjelite puhul 11.9 aastat.
Lisaks prantsuse buldogidele on ka sarnastel tõugudel sageli lühike eluiga. Keskmine eluiga oli inglise buldogidel 7.4 aastat, mopsidel 7.7 aastat ning Ameerika buldogidel 7.8 aastat.
Varasemad uuringud on näidanud, et need tõud on altid mitmetele tõsistele tervisehäiretele, mis on sageli seotud nende füüsiliste omadustega, nagu lühike koon või suur pea. Nende seisundite hulka kuuluvad nahavoldi dermatiit, hingamisprobleemid, silmahaavandid, kirsisilm, sünnitusrakused, põlveõndla libisemine, küünarliigese haigus ning südamerabandus.
“Paljud neist häiretest piiravad eluiga, kuna need põhjustavad kas otseselt nende koerte varajase surma või valivad omanikud eutanaasia kasuks” sõnas O’Neill.
Ehkki levinud meetod koerte eluea äraarvamiskes on kasutada “koeraaastaid” ehk korrutada nende vanus seitsmega, et saada aimu, kui vanad nad inimeste mõistes olla võivad, siis viitab O’Neilli ja ta kolleegide hiljutine uuring sellele, et selle meetodi järgimine enam nii toimiv pole. “Arvestades tõugude eeldatava eluea suurt erinevust, oleks alternariivseks lähenemisviisiks luua iga tõu sees koeraaastate kontseptsioon. See oleks palju toimivam.”
